Astronoomiline kevad on käes, kuid talv püsib täies jõus. Võiks arvata, et sellistel kõleda tuulega päevadel, mil päikesepaistet on parem toast imetleda, pole projektide kirjutamine üldsegi ebameeldiv töö. Aga võta näpust – niipea, kui hakkad ennast vajalikule lainele häälestama, leiab mõistus mõlgutamise jaoks hoopis põnevamaid teemasid ning mida enam sa püüad teda õigele rajale tagasi sundida, seda kangekaelsemalt ajab ta oma asja edasi. Nii juhtus ka mõne päeva eest. Selle asemel, et sõnastada tulevase uurimistöö hüpoteese ja meetodeid, märkasin äkki, et mõtisklen hoopis selle üle, millised kuulujutud on praegu populaarsed. Folkloristid nimetavad sedalaadi jutte, kus tõe pähe pakutakse mitmesuguseid väljamõeldisi, mida püütakse kinnitada pealtnägijate tunnistuste, teaduslike avastuste ja muu sarnase atribuutikaga, tänapäeva muistenditeks, mõnikord ka linnalegendideks. Võib-olla eksis mõte neile radadele seepärast, et kuulsin hiljuti konverentsil käies ettekannet kahest suhteliselt värskest linnalegendist. Üks neist, mis kirjeldas pealtnägijatele viidates, kuidas eesti kauplustes pestakse realiseerimistähtaja ületanud salateid neile värske välimuse andmiseks, osutus puhtalt kodumaise leviga jutuks, teine aga, niinimetatud beebiporgandite kahjulikkust tõestada püüdev, oli rahvusvaheline. Juba siis tuli mulle pähe, et samasse kategooriasse kuuluvad ju lood kaugloetavate voolumõõtjate kahjulikkusest ning sellest, kuidas Tallinna uued transpordikaardid aitavad paljastada neid, kes haiguslehel olles linna mööda ringi sõidavad, nii et viimaks jäävad režiimi rikkujad haigusrahast ilma. Linnalegendi üks olulisi tunnuseid on seegi, et tõepärasena tunduv lugu jõuab otsapidi ajalehte, raadiosse või televisiooni.
Nüüd hakkasingi projektiloomega tegelemise asemel otsima internetist selliseid lugusid. Üks esimesi ettejuhtunud teemasid puudutas niinimetatud keemiajälje (chemtrail) teooriat, mis ringleb alates 1996. aastast, kuid kogub viimasel ajal taas populaarsust. Selle sisuks on väide, et lennukid piserdavad salapärase eesmärgi nimel taevasse mürki, mis toob kaasa haiguspuhanguid või muid hädasid. Selle taga olevat kas kliima muutmine, salarelva katsetused, elanikkonna juurdekasvu pidurdamine või teadlik haiguste levitamine selleks, et ravimifirmad saaksid suuremat tulu. Muidugi on tegemist valitsuste ja neist sõltuva teadlaskonna vandenõuga, seega ei saa uskuda nende kinnitusi, et triibud tekivad taevasse lennukimootori väljalaskegaasi kondenseerumise tagajärjel.
Ent on ka jutte, mille usutavust püütakse teadlaste abil suurendada. Sageli piirdutakse neis anonüümse väitega „teadlased on tõestanud”, mida võib pidada žanrile omaseks tunnuseks. Järjest rohkem tundub ringi liikuvat jutte, kus nimetatakse soliidseid institutsioone (näiteks NASA) ja nende heaks töötavaid teadlasi nimepidi. Nendega on keerulisem, sest kui lugeja pole antud valdkonna asjatundja, pole tal võimalik vaeva nägemata kindlaks teha, kas nimetatud teadlane ikka on autoriteet alal, millel ta oma teedrajava avastuse on teinud. Olen kunagi ühe sarnase loo tõepära uurinud ja pean tunnistama, et kulus mitu tundi enne, kui veendusin selles, et tegemist on järjekordse linnalegendiga. Enamasti pole inimestel nii palju aega ja viitsimist. Siis tulebki uskuda või mitte uskuda vastavalt oma teadmistele, maailmapildile ja sisetundele. Oh kui palju ringles viimase kohta kunagi venekeelseid anekdoote. Ent jätame kõrvalised asjad. Hakkasin mõtlema, et kui minul, doktorikraadiga folkloristil, on nii raske vahet teha tõe ja väljamõeldise vahel, siis peab selliste juttude loomine olema ka päris keeruline töö, mida niisama lõbu pärast ette ei võeta.
Otsekui oma mõtte kinnituseks sattusin teemale, mille tõepära kohta ma pole tänaseni suutnud otsust langetada. Formaalselt pole tegemist muistendiga, sest itaalia teadlane Andrea Rossi on tõepoolest olemas, on Bologna Ülikoolis katseid teinud ja paljude arvates ka loonud külma tuumasünteesi meetodil toimiva e-cat’iks ristitud seadme (energy catalyzer). Vastavad internetilehed pakuvad müügiks tööstuslikku ühe megavati võimsusega soojusjaama, mis mahub tavalisse raudteekonteinerisse ning kinnitavad, et kodusesse majapidamisse sobiv 10 kilovatine jaam valmib veel tänavu. Seadet tutvustatakse kui muinasjutuliselt odava soojusenergia allikat, mille megavatt-tunni omahind on kõigest kaks dollarit. Rossi avastus tundub olevat nii peadpööritav, et Journal of Nuclear Physics’i viimased numbrid kubisevad külma tuumasünteesi teemalistest artiklitest. Alles hiljaaegu kuulutasid teadlased kooris, et selline asi on võimatu, nüüd püütakse leida Rossi aparaadi toimimisele teoreetilisi lähtepunkte. Kõik oleks kena, kui poleks kahte kummalist asjaolu – esiteks ei leidnud ma interneti avarustest ühtki konkreetset viidet reaalselt töötavale seadmele, kuigi jutud selle saadavusest algasid juba 2012. aastal ja teiseks ei avalda Rossi laiemale üldsusele oma leiutise detaile.
Miks ma selle üle pead murran? Esialgse uurimise tulemusel tundub mulle, et jutte, mille tagant paistavad suured rahad, tuleb järjest juurde. Ei aeta lihtsalt niisama pada ega lollitata sihitult rahvast, vaid püütakse kujundada suhtumist ja mõjutada turgu. Selleks, et inimesed ostaksid ühtesid asju ja loobuksid teistest või selleks, et seada ühtesid või teisi korporatsioone surve alla. Mikk Sarv ütleb ilusasti, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, ja paistab, et kahekümne esimesel sajandil ongi asi just niimoodi. Ainult et muistsetel aegadel olid juhtijateks teadjad või šamaanid, kes pidasid silmas kogukonna huvisid, kaasaegsetest lugudega juhtijatest ja nende motiividest ei tea me suurt midagi. Andrea Rossi seadmega ühenduses olen leidnud kirjutisi, mis püüavad graafikute najal tõestada, kuidas suured pangad üritavad massiliste tulevikutehingutega müüa maha peagi väärtust kaotama hakkavat naftat. Kui sellistel juttudel õnnestub nafta hinda kõigutada, on õige informatsiooni valdajal võimalik teenida muinasjutulisi varandusi.
Aga minu vandenõuteooria? Kui on tõepoolest nii, et maailma püütakse kirjeldatud kombel juttudega juhtida, pole ülearu kasulik toita inimesi, kelle tööks on kuulujuttude ja muistendite uurimine. Laia võrdlusmaterjali omavad rahvaluuleteadlased võivad oma uurimismeetodeid kasutades äkki tähelepanu juhtida korduvatele skeemidele või mustritele, mis ühe või teise loo linnalegendiks liigitavad ning aitavad inimestel sel kombel tänapäeva informatsioonitihnikus orienteeruda. Võib-olla pole juhus, et folkloristlikud institutsioonid on mitmetes riikides löögi alla sattunud, neid tahetakse kas päris ära kaotada või millegagi liita.
Nüüd hakkasingi projektiloomega tegelemise asemel otsima internetist selliseid lugusid. Üks esimesi ettejuhtunud teemasid puudutas niinimetatud keemiajälje (chemtrail) teooriat, mis ringleb alates 1996. aastast, kuid kogub viimasel ajal taas populaarsust. Selle sisuks on väide, et lennukid piserdavad salapärase eesmärgi nimel taevasse mürki, mis toob kaasa haiguspuhanguid või muid hädasid. Selle taga olevat kas kliima muutmine, salarelva katsetused, elanikkonna juurdekasvu pidurdamine või teadlik haiguste levitamine selleks, et ravimifirmad saaksid suuremat tulu. Muidugi on tegemist valitsuste ja neist sõltuva teadlaskonna vandenõuga, seega ei saa uskuda nende kinnitusi, et triibud tekivad taevasse lennukimootori väljalaskegaasi kondenseerumise tagajärjel.
Ent on ka jutte, mille usutavust püütakse teadlaste abil suurendada. Sageli piirdutakse neis anonüümse väitega „teadlased on tõestanud”, mida võib pidada žanrile omaseks tunnuseks. Järjest rohkem tundub ringi liikuvat jutte, kus nimetatakse soliidseid institutsioone (näiteks NASA) ja nende heaks töötavaid teadlasi nimepidi. Nendega on keerulisem, sest kui lugeja pole antud valdkonna asjatundja, pole tal võimalik vaeva nägemata kindlaks teha, kas nimetatud teadlane ikka on autoriteet alal, millel ta oma teedrajava avastuse on teinud. Olen kunagi ühe sarnase loo tõepära uurinud ja pean tunnistama, et kulus mitu tundi enne, kui veendusin selles, et tegemist on järjekordse linnalegendiga. Enamasti pole inimestel nii palju aega ja viitsimist. Siis tulebki uskuda või mitte uskuda vastavalt oma teadmistele, maailmapildile ja sisetundele. Oh kui palju ringles viimase kohta kunagi venekeelseid anekdoote. Ent jätame kõrvalised asjad. Hakkasin mõtlema, et kui minul, doktorikraadiga folkloristil, on nii raske vahet teha tõe ja väljamõeldise vahel, siis peab selliste juttude loomine olema ka päris keeruline töö, mida niisama lõbu pärast ette ei võeta.
Otsekui oma mõtte kinnituseks sattusin teemale, mille tõepära kohta ma pole tänaseni suutnud otsust langetada. Formaalselt pole tegemist muistendiga, sest itaalia teadlane Andrea Rossi on tõepoolest olemas, on Bologna Ülikoolis katseid teinud ja paljude arvates ka loonud külma tuumasünteesi meetodil toimiva e-cat’iks ristitud seadme (energy catalyzer). Vastavad internetilehed pakuvad müügiks tööstuslikku ühe megavati võimsusega soojusjaama, mis mahub tavalisse raudteekonteinerisse ning kinnitavad, et kodusesse majapidamisse sobiv 10 kilovatine jaam valmib veel tänavu. Seadet tutvustatakse kui muinasjutuliselt odava soojusenergia allikat, mille megavatt-tunni omahind on kõigest kaks dollarit. Rossi avastus tundub olevat nii peadpööritav, et Journal of Nuclear Physics’i viimased numbrid kubisevad külma tuumasünteesi teemalistest artiklitest. Alles hiljaaegu kuulutasid teadlased kooris, et selline asi on võimatu, nüüd püütakse leida Rossi aparaadi toimimisele teoreetilisi lähtepunkte. Kõik oleks kena, kui poleks kahte kummalist asjaolu – esiteks ei leidnud ma interneti avarustest ühtki konkreetset viidet reaalselt töötavale seadmele, kuigi jutud selle saadavusest algasid juba 2012. aastal ja teiseks ei avalda Rossi laiemale üldsusele oma leiutise detaile.
Miks ma selle üle pead murran? Esialgse uurimise tulemusel tundub mulle, et jutte, mille tagant paistavad suured rahad, tuleb järjest juurde. Ei aeta lihtsalt niisama pada ega lollitata sihitult rahvast, vaid püütakse kujundada suhtumist ja mõjutada turgu. Selleks, et inimesed ostaksid ühtesid asju ja loobuksid teistest või selleks, et seada ühtesid või teisi korporatsioone surve alla. Mikk Sarv ütleb ilusasti, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, ja paistab, et kahekümne esimesel sajandil ongi asi just niimoodi. Ainult et muistsetel aegadel olid juhtijateks teadjad või šamaanid, kes pidasid silmas kogukonna huvisid, kaasaegsetest lugudega juhtijatest ja nende motiividest ei tea me suurt midagi. Andrea Rossi seadmega ühenduses olen leidnud kirjutisi, mis püüavad graafikute najal tõestada, kuidas suured pangad üritavad massiliste tulevikutehingutega müüa maha peagi väärtust kaotama hakkavat naftat. Kui sellistel juttudel õnnestub nafta hinda kõigutada, on õige informatsiooni valdajal võimalik teenida muinasjutulisi varandusi.
Aga minu vandenõuteooria? Kui on tõepoolest nii, et maailma püütakse kirjeldatud kombel juttudega juhtida, pole ülearu kasulik toita inimesi, kelle tööks on kuulujuttude ja muistendite uurimine. Laia võrdlusmaterjali omavad rahvaluuleteadlased võivad oma uurimismeetodeid kasutades äkki tähelepanu juhtida korduvatele skeemidele või mustritele, mis ühe või teise loo linnalegendiks liigitavad ning aitavad inimestel sel kombel tänapäeva informatsioonitihnikus orienteeruda. Võib-olla pole juhus, et folkloristlikud institutsioonid on mitmetes riikides löögi alla sattunud, neid tahetakse kas päris ära kaotada või millegagi liita.
Teadmine olevat valgus, aga liiga palju valgust on teadagi, ohtlik nähtus :)
VastaKustutaTere.
VastaKustutaLapsepólve Mustamäel oli kord filmihuviline Aado, kes koos vend Avo/Aavo -ga kinoklubis osalesid ja amatöörfilmi harrastasid. Olen Mustamäe liivaväljadel ja Rahumäe kalmistu mändide vaikuses oma esimese argliku filmirolli teinud. Teismeliste poiste tósine katsetus maailmalt midagi óppida ja valguse kaudu midagi talletada. Tugev 40 aastat on merre ja tuulde liikunud, mälestused aga keerlevad filmilindina endiselt. Ilmne vananemise tunnus.
Toivo